Geoloogilised uuringud ja nende keskkonnamõju
Geoloogilised marsruudid (objektide kirjeldamine, mõõtmine, proovimine) – keskkonda ei muudeta – keskkonnamõju puudub.
Geofüüsikalised tööd (mõõtmised maapinnalt või puuraukudes) – keskkonda ei muudeta – keskkonnamõju puudub.
Laboratoorsed uuringud – keskkonda ei muudeta – keskkonnamõju puudub.
Geoloogilisteks uuringuteks tuleb taotleda uuringu luba. Loa taotluses on märgitud, kui palju ja kui sügavaid puurauke ning kaevandeid kavatsetakse uuringu käigus teha. Taotluse alusel eelhindab loa väljaandja (Keskkonnaamet, Keskkonnaministeerium) geoloogiliseks uuringuks vajalike tööde, sh puuraukude ja kaevandite võimalikku keskkonnamõju ning teeb otsuse nende tööde keskkonnamõju ulatuse ja keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kohta. Geoloogilise uuringu keskkonnamõjude eelhindamise ulatusest parema ülevaate saamiseks on lisatud Keskkonnaameti eelhinnang Makita uuringuruumi kruusa ja liiva geoloogilise uuringu loa taotluse kohta ja Pikknurme uuringuruumi dolokivi geoloogilise uuringu loa taotluse kohta.
Valdava osa geoloogilistest uuringutest moodustavad pinnakattesetetes asuvate ehitusmaavarade uuringud. Pinnakattesetete uurimiseks rajatavate puuraukude (diameetriga kuni 220 mm) valdav sügavus ulatub 10–20 meetrini, kaevandite sügavus (sõltuvalt ekskavaatori võimekusest) 4–6 meetrini. Sõltuvalt ehitusmaavara lasundi keerukusest, on uuringupunktide (puuraugud, kaevandid) vahekaugus 100–200 m.
Vähem tehakse aluspõhjakivimites asuvate ehitusmaavarade (lubja- ja dolokivi, savi) uuringuid. Aluspõhjakivimite uurimiseks rajatavate puuraukude (diameeter kuni 150 mm) valdav sügavus ulatub 15–20 meetrini. Sõltuvalt ehitusmaavara lasundi keerukusest, on uuringupuuraukude vahekaugus 200–400 m, ülduuringute puhul kuni 800 m.
Peale puurmaterjali proovimist ja veetaseme mõõtmist puuraugud ja kaevandid likvideeritakse ettenähtud korras ja puuraukude ning kaevandite asukohad korrastatakse. Korrastamise kohta koostatakse akt, mille kinnitavad uuringu läbiviija ja maaomaniku esindaja. Korrastamist kontrollib ja kiidab heaks loa väljaandja. Näidetena on lisatud Pikknurme uuringuruumi teenindusala korrastamise heakskiitmise korraldused.
Aastas taotletakse kümneid ehitusmaavarade geoloogilise uuringu lubasid ja seni pole loa väljaandja (Keskkonnaameti, Keskkonnaministeeriumi) geoloogiliste uuringute taotlustele keskkonnamõju hindamist algatanud, millest saab teha ainult ühe järelduse – geoloogiliste uuringutega ei kaasne negatiivseid keskkonnamõjusid.
Maapõue setete ja kivimite geoloogia uurimisel on puuraukude puurimine kõige olulisem, kallihinnalisem ja tulemuslikum toiming. Puurauke tehakse puuragregaadiga, millega töötavad puurijad on saanud spetsiaalse väljaõppe. Puurimisel tekitatakse maapõue setetesse või kivimitesse vertikaalne silindriline õõnsus, millest tõstetakse välja uuritav sete või kivim. Kruusa ja liiva puhul on puuri diameeter kuni 219 mm, paekivi uurimisel kuni 112 mm. Täpselt fikseeritud asukohaga puuraukudest tõstetud materjali põhjal on võimalik luua kolmemõõtmeline ettekujutus maapõue ehitusest uuritaval alal. Puurimistöid kavandavad ja juhivad kõrgharidusega geoloogiainsenerid, kes tegelevad geoloogilise kaardistamise, maavarade uuringu ja keskkonnageoloogiliste tööde läbiviimisega.
Geoloogilisi töid korraldav geoloogiainsener määrab puuraukude asukohad ja sügavused ning hoolitseb ka nende likvideerimise või uutel eesmärkidel kasutamise eest. Puuraugu tehnilise konstruktsiooni määravad geoloogiainsener ja puurmeister. Puursüdamiku kasutamise viisid (kirjeldamine, petrofüüsikaline ja geokeemiline proovimine, geofüüsikaline mõõtmine, säilitamine) sõltuvad igal konkreetsel juhul tööde eesmärgist ja sellest tulenevast metoodikast.
Koolitatud spetsialistide osalusel läbiviidud geoloogiliste tööde keskkonnamõju võib võrrelda meditsiiniuuringute mõjuga inimorganismile. Mõlema tegevuse läbiviimisel kogutakse informatsiooni uurimisobjekti minimaalselt kahjustades, kavandades edasisi tegevusi parimal võimalikul viisil. Geoloogilisi töid tehakse lähtudes majanduslikust ja/või teaduslikust huvist selgitamaks maapõue ehitust. Selliste tööde metoodikad on väljatöötatud pikaajaliste uurimispraktikate põhjal.
Kuigi väidetakse, et Eesti maapõu on hästi uuritud, tuleb ikkagi iga uue piirkonna geoloogia selgitamisel arvestada setete või kivimite koostisest või paiknemisest tuleneva eripäraga. Selliste olukordade lahendamisel on määrav geoloogiainseneri ja puurmeistri professionaalsus. Geoloogiliste tööde keskkonnamõju on olematu või erandjuhtudel lühiajaline (lühiajaline müra, mis tõenäoliselt ületab ligi 200 m raadiuse piires elurajoonides lubatud piiri) või likvideeritav (agregaadi liikumisel pehmel pinnasel võivad tekkida sügavad rattajäljed ehk rööpad), kui geoloogiliste töödega tegelevad vaid kõrgema eriharidusega ja kogemusega spetsialistid.