Eestis on taas päevakorda tõusnud fosforiidimaardla(te) kasutuselevõtt, et hakata tulevikus fosforväetist tootma. Samas on kõlanud ka arvamusi, et põlde ei peaks üldse keemiliste s.t tööstuslikult toodetud mineraalväetistega väetama, kõik saab tehtud sõnnikuga. Mida peaks sellisest väitest arvama tegelikkuses?
Valli Loide, Eesti Maaviljeluse Instituudi teadur
Kõigepealt, kuni 19. saj keskpaigani oli ainsaks väetiseks sõnnik ja puutuhk. Põllumuldade viljakus viljakus oli nigel ja saagid tagasihoidlikud. Rahvastik elas põhiliselt maal ja kasvatas toidupoolise oma talus. Suur osa rahvastikust, kes tol ajal elasid maal hajali ja maad harisid, on tänaseks linna kolinud. Farmid, mis tol ajal olid 10-30 pealised, suurenesid esialgu 200-300 pealisteks ja tänase päeva reaalsus on juba 2000-3000 pea1ised veisefarmid ehk siis juba 100 korda suuremad kui need olid ca 150 aastat tagasi. Nii on sõnnik aja jooksul loomade (ja ka inimeste) üha suurema koondumisega suurematesse punktidesse, järjest rohkem ja rohkem põllust eemaldunud.
Agronoomilised uuringud on näidanud, et kõige kasulikum on sõnnikut ja mineraalväetisi koos kasutada. Seega oleks sõnnikut vaja igale põllule. Tegelikkuses aga iga põld sõnnikut ei saa sel lihtsal põhjusel, et seda ei ole piisavalt ja selle transport kaugematele põldudele läheb liiga kulukaks.
Statistikaameti andmetest selgub, et viimastel aastatel moodustab sõnnikuga muldaviidud toitainete osa kogu kasutatud väetistest orienteeruvalt 20-30%. Ilma väetiseta põllult head saaki aga ei saa, toidutootmise kohustust ei saa ka kellegi teise mureks jätta. Seega, et ära toita järjest suurenev rahvastik, tuleb paratamatult sõnnikust puudujääv osa taimede toitainete bilansist katta mineraalväetistega. Ja miks siis mitte võtta sobival võimalusel kasutusele oma fosforiidimaardla. Ainuüksi sõnnikuga me seda“ lahingut“ ei võida, vähemalt mitte lähikümnete aastate sees.
Pole ka kahtlust, et igasugused väetised, nii orgaanilised (sõnnik) kui ka mineraalväetised (keemilised), kujutavad ebaõigel kasutamisel ohtu nii keskkonnale kui ka tervisele. Pidevalt seisab inimkond valikute ees ja peab leidma uute ettevõtmiste ellurakendamisel järjest paremaid lahendusi, mis tagaks ühiskonna jätkusuutliku arengu. Nii fosforiidimaardla kasutuselevõtt kui ka sõnnikuga majandamine nõuavad kõrgetasemelist teadlikkust, et ära hoida võimalikud kahjud keskkonnale ja tervisele või et need oleksid võimalikult väikesed.
Lõpetuseks võib öelda, et mõlemad on vajalikud.