Toit ja fosfor

Igasuguse taimekasvatusliku tegevuse eesmärgiks peaks olema efektiivselt suure kvaliteetse ja tervisliku saagi saamine ning samal ajal mullaviljakuse samal tasemel või veelgi paremal tasemel säilitamine järgmisteks aastateks. Niipalju kui viime saagiga ära mullast taimetoiteelemente, samapalju (või veidi rohkem) peaksime väetistega sinna tagastama. Pole oluline, kas orgaaniliste või mineraalsetega või taime enda jäänustena. Oluline on summa kokku.

Kui ikka agrokeemia õpik näitab, et 4 tonnise terasaagi moodustamiseks on vaja 100 kg lämmastikku, siis seda ka tuleb uskuda. Tuleb see siis mullast, õhust, mineraalväetisest või orgaanilisest väetisest. Kuidas on aga Eestis toitainete bilanss aastate jooksul muutunud? Kuni eelmise sajandi kuuekümnendateni püüti tasakaalustada seda orgaaniliste väetistega. Mis iseenest tähendas seda, et kaugematelt soorohumaadelt saadud hein söödati lehmadele ja nende kaudu lautadele lähemal asuvate põldude muld sai rikastatud sõnniku kaudu.

Kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel kasvas mineraalväetiste kasutamine aastast aastasse ning kaheksakümnendad olid juba ohtra väetamise periood. Intensiivtehnoloogia, toitlusprogramm, saakide programmeerimine jne. Sellel ajal väetati meie põlde liiaga, kuid see periood kestis vaid kümmekond aastat. Pärast nõukaaega vähenes väetamine paari aastaga 12 korda. See tähendab seda, et kogu Eesti kasutas ühekskümnendate keskel samapalju väetist kui mõned aastad varem kasutas üks maakond. Üheksakümnendate keskel hakkas tasapisi väetiste kasutamine kasvama, kuid kogu iseseisvuse perioodi võib taimekasvatust siiski nimetada negatiivse toitainete bilansiga perioodiks. Eesti tänaseid põldusid võime võrrelda ülejäänud EÜ maadega kui kõige vähem väetatud alasid. Oleme kogu iseseisvuse perioodi elanud oma isade ja laste arvelt.

See tähendab seda, et taimetoitainete bilanss põllul on juba 20 aastat olnud negatiivne. Tähendab,et saagiga viime ära rohkem toitaineid kui väetistega tagastame. Seda me saime teha tänu üleväetamisele nõukogude aja lõpus ning saame teha jätkuvalt muldade kurnamise arvel ning pärandame oma lastele vaesustatud põllud.

Tavaliselt mõeldakse toitainete bilansi puhul mullas olevate toitainete tasakaalu enne ja pärast saagi koristamist. Samuti peame aga üha rohkem tähelepanu pöörama õhus olevate ainete bilansi kohta. Taimekasvatus ja kogu põllumajanduslik tegevus on üks olulisi kliimat mõjutavatest faktoritest. Kasvuhoonegaasidest annab see EÜ keskmisena kuni 10%. Kasvuhoonegaasidest on süsihappegaas (CO2) üks kõige enam taimekasvatuse mõjustada. Seda nimetatakse süsiniku või ka süsihappegaasi jalajäljeks. Seda mitte ainult taimekasvatuses endas vaid kogu toiduahela ulatuses.

Alates väetiste tootmisest, transpordist, taimekasvatuseni ning selle toidu töötlemise ja tarbimiseni. Suur osa on ka taimekasvatuse ja metsanduse poolt CO2 kogumisel ja akumulerimisel. Kuidas siis saame seda mõjustada, et meie süsiniku jalajälg oleks võimalikult väike. Et suudaksime inimkonna ära toita ja samas kliimale minimaalselt negatiivset mõju avaldada. Saame seda teha teadlike valikutega kogu toiduahela vältel.

Näiteks väetiste, eriti lämmastiku tootmisel on väga suur osa energia efektiivsel kasutamisel. AN omahinnast on ligi ¾ loodusliku gaasi maksumus, mida kasutatakse õhulämmastiku sidumiseks. Maailma efektiivseimal tootmisel Yara tehastes on see näitaja 3,6 kg CO2 ekvivalenti 1 kg lämmastiku kohta. See on 2 x kõrgem, kui keskmiselt Euroopa tehastes ning mitmeid kordi kõrgem kolmandates maades toodetul. Väetiste transpordil ja ladustamisel loetakse keskmiseks 0,1 kg CO2 kg N kohta. Siin aitab kaasa efektiivne logistika, mis toimib hästi ka meil Eestis: 80-90% väetistest läheb põllumehele otse koju ilma vahepealsete ladustamiste ja mitmekordsete laadimisteta.

Väetiste kasutamisel on kõige enam ära teha põllumehel endal. Täpne väetiste manustamine, tasakaalustatud toiteelementidega paiklik väetamine koos kogu hea põllumajandustavaga annab suurima väetuse efektiivsuse ja väikseima CO2 emissiooni. Biomassi tootmisel põllul on süsiniku sidumine taimede poolt tavaliselt lühiajaline, kuna saak läheb koheselt kasutusse. Suurem ja pikaajalisem efekt on mullaviljakuse suurendamisel, süsiniku ehk huumusesisalduse kasvul. Selleks peab jääma mulda võimalikult palju juurejäänuseid ning ka tüü- ning põhujäätmeid.

Metsades ja märgaladel seotakse võrreldes põllumaadega 2-8 x enam süsinikku. Üheks ülipüüdlikuse näiteks on meil ka iseseisvuse järgselt igaks juhuks igasuguste mineraalväetiste kasutamise keelamine metsas. Samas eriti loodussõbralikud Skandinaaviamaad on seda teinud juba aastakümneid, teevad seda rahulikult edasi, emotsioonideta ja loodust reostamata. Praegu ei ole meil metsas võimalik isegi teatud elementide defitsiidist tekkivat puudushaigust likvideerida. Las puud virelevad aga igaks juhuks keelame. Põhjamaade spetsialistidega sellest rääkides nad vaid muigavad ja ütlevad, et eks te ise teate millest ilma jääte. Karm konkurents toimib ka sellel alal. Öeldakse, et metsa juurdekasvu arvel on väetise kasutamine metsas isegi efektiivsem kui põllul. Erinevus on vaid selles, et põllul tehtud kulutused saad tagasi järgmise aasta saagiga, metsas alles 30-40 aasta pärast.

Igal ajalooperioodil on olnud omad hüüdlaused, millede taha oli võimalik kõiksuguseid tegevusi viia ning nendega vastuvaidlematut vajalikkust põhjenda. Nõuka ajal tegelesime põllumajanduses nii saakide programmeerimise, intensiivtehnoloogiate juurutamise kui toitlusprogrammi täitmisega. Analoogiliseks hüüdlauseks täna võib pidada keskkonnasõbralikkust ehk mahetootmist ehk ökotootmist jne., millega ollakse valmis kogu põllumajanduslikku tootmist ümber suunama. Vaevalt et keegi julgeb vastu vaielda ja öelda, et me ei peaks keskkonnasõbralikud olema. Samas jäetakse enamasti selgitamata, mida see tähendab?

Kui mahe on mahe? Mida mõeldakse selle all Lääne-Euroopas ja kas see sama kehtib ka Eestis? Kuidas see termin toimib erinevates maades ja mida see kõik meile toob? Euroliidus olles sobib meil nüüd siis ka nende hüüdlaused kopeerida, sest see on kindla peale minek. Rahastamisotsuseid tuleb ju seal kaitsta ning nendest teemadest arusaamine on sealsetele ametnikele väga lihtne. Proovi sa neile seletada, et meil on tegelikult hoopis teine olukord kui Brüsseli ümbruses. Tegelikult oleme EÜ maades mineraalväetiste kasutamise kogustelt põllupinnale viimaste hulgas juba paarkümmend aastat. Teraviljade saagikuselt aga kõige madalamal tasemel juba traditsiooniliselt. Samas piirangute seadmisel aga esirinnas. Näiteks kuskil mujal maailmas ei ole keelatud keskkonnasõbraliku majandamise puhul kasutada suviteraviljadel kasvuregulaatoreid e. seisukindluse parandajaid. Teatud piirangud kasvuregulaatoritele eksisteerivad vaid mõnes Skandinaaviamaas ja sedagi vaid ühe toote: CCC piiramiseks. Sealsetel põllumeestel on alati võimalus kasutada teisi analoogilise toimega tooteid selle asemel. Meie aga keelasime ära igaks juhuks kõik tooted.

Kui ülekaalulisele inimesele on väga kasulik teatud dieeti pidada siis ei saa sama soovitust automaatselt kopeerida alatoitumises olevale inimestele. Nende dieedipidamine võib väga kiiresti ja rängalt lõppeda. Ületoitunuga võib võrrelda Lääne-Euroopa üliintensiivset põllumajandust, kus enamus riigi territooriumist on põldude all ning kasutatud väetiste ja taimekaitsevahendite kogused on meiega võrreldes põllupinnale mitmeid kordi suuremad. Näiteks Taanis oli veel mõni aeg tagasi metsa osatähtsus alla 10%. Meil on metsa kogu territooriumist 55%, lisaks sood, rabad ja looduslikud maad mida keegi ei kasuta. Paljudes Eesti valdades on protsessid hoopis vastupidised: põllumajandus on hääbumas, ümbruskonnas ei ole enam ühtegi lüpsilehma.

Samuti on ka põldude osatähtsus kogu territooriumist paljudes valdades alla mõne protsendi. Samas peavad needki võssakasvanud piirkonnad täitma rangeid keskkonnanõudeid analoogiliselt üliintensiivse Lääne-Euroopaga. Näiteks peavad ka sealsed üksikud allesjäänud põllupidajad jätma oma põldude servadesse teede äärde paari meetri laiused umbrohuribad. Karta on, et need putukad, kelledele need on mõeldud ei leia kuidagi seda riba üles tuhandete hektarite loodusmaastike vahelt.

Tüüpiline võte oma huvidele tähelepanu juhtimiseks on pidev vastandamine: suurtootjad-väiketootjad, tavatootjad, mahetootjad jne. See on pidev vaenlase otsimine ja vastandamine nagu oleks kõik siin ilmas must-valge ehk õige ja vale. Õige mahetootja ja vale tavatootja. Milles on aga ikkagi tegelikult erinevus? Linnuliikide lugemisel eri tootmisviiside juures satuti tupikusse. Millegipärast saadi loendusel tavapõldudel Saaremaal rohkem linnuliike kui mahetootjate põldudel. Igaks juhuks jäeti need numbrid hiljem valjusti välja ütlemata. See näitab seda, et meil suures osas Eestis on täna mahe- ja tavatootmine niivõrd sarnased, et ka lindudel on raske vahet teha. Võime julgelt kogu oma taimekasvatust loodussõbralikuks pidada sest Lääne-Euroopa mahe võib olla meie tavatootmisest palju intensiivsem. Kokku tuleks ikkagi leppida mõõdetavad ja võrreldavad näitajad, toidu tervislikus inimesele ja loomale jne. Piirangud, kui neid on just vaja Brüsselile näidata peaksid kehtima vaid sellistes piirkondades (valdades), kus võib liigse intensiivsusega probleeme olla. Näiteks seal, kus põldude osatähtsus ületab näiteks 2/3 territooriumist. Keskkonnasõbralik peab olema kogu Eesti põllumajandus, mitte vaid mahemehed ja ülejäänud peavad siis kaudselt süüdistuste all olema.

Mida efektiivsemalt oskame saada saaki olemasolevalt põllupinnalt, seda vähem tuleb maakera rahvastiku kasvava nõudluse rahuldamiseks kasutusele võtta uusi põllualasid seniste loodusmaastike arvelt. Elame piirkonnas, kus meil on tasuta kasutada piisavalt magedat puhast vett. Nagu ikka, ei oska inimesed hinnata seda mis on tasuta käes. Enamuse maakera taimekasvatuse toodangust piirab ära kasutatava puhta mageda vee hulk. Meie aga jätame oma võimalused kasutamata. Toodame viisil, mis kurnab põldusid kõige enam: anname vaid veidi väetist, sedagi tihti kõige odavamat lämmastikku ja imeme oma põllud veelgi vaesemaks.

Täna saab kogu maakera elanikkonnast 48% ehk ligi pool süüa tänu mineraalväetiste kasutamisele taimekasvatuses. Kui nüüd keegi ütleb, et lõpetame väetiste kasutamise, siis kas ta on nõus ka ütlema, kes meie kõrvalt iga teine inimene ilma söögita jääb?

Eesti on muutunud mõne viimase aasta jooksul teravilja eksportivaks maaks ning sellega on ka viljakasvatajad andnud oma tubli osa rahvusliku rikkuse kasvule. Globaliseerumine toimub pidevalt, ka põllumajanduses. Rahvastiku arv maakeral kasvab jätkuvalt, põllupind aga väheneb ning maailma näljaprobleemide lahendamine on ka meie Eesti põllumeeste kohustus. Kasutagem siis ära neid eeliseid mis on meil olemas. Efektiivsust ja eksporti tuleks eelkõige toetada ning luua oma tootjatele naabritega võrreldes vähemalt võrdsed konkurentsitingimused või võimaluse korral isegi eelised. Iga seaduslooja peab olema teatud määral patrioot, mitte aga minema lihtsa vastupanuteed ja Brüsselile kõige kergemini arusaadavaid (selgitatavaid) regulatsioone luua.

Praegu toodame 800-900 tuhat t teravilja aastas. Selle koguse kahekordistamine ei tohiks olla väga keeruline. Aastaid kasutamata seisnud põllumaade kasutuselevõtt ning olemasolevate põldudel keskmise teravilja saagikuse suurendamine kuni 3,5- 4,0 t/ha peaks olema eesmärk mis ei olegi nii võimatu Praegune põllumajanduse toetuste süsteem ei soosi tootmise efektiivistamist, vaid makstakse kinni saamata jääv tulu. Mida enam makstakse, seda enam võib see muutuda omamoodi äriprojektiks: teha minimaalseid kulutusi ja siis vaadata, kas üldse koristada saaki või jätta ka see lisakulu tegemata. Saagi koristust ju keegi ei nõua. Konkurents toidu tootmisel on karm ja ega meie liialt hästi hakkama saamist konkurendid hea melega ei vaata. Parema meelega nähakse, et me maksaksime veidi toetust ja hoiame maa harimiskõlbuliku. Ületootmine ja kvootidega tootmise piiramine on Euroopa turul tavaline ja varjatud turuvõitlus käib pidevalt.

Maheduse määramiseks peab kasutama erinevate maade võrreldavat põllumajanduse survet loodusele. Väetiste ja taimekaitsevahendite koguste hulka põllupinna või veelgi ausam oleks arvutada kogu riigi territooriumi kohta. Saksamaa on kehtestanud hea põllumajandustava, millele vastavuse puhul ka 10 tonniste teravilja saakide saajaid ei süüdistata looduse reostamises. Meil aga saadakse juba aastakümneid vilja 2-3 t/ha ning oleme muutnud põllumehe looduse reostaja sünonüümiks.

Piltlikult öeldes saab põllundust autosõiduga võrrelda: me sõidame täna Eestis põhjendamatult aeglaselt (mis on liikluses karistatav) ja liigmadala efektiivsusega. Samas püüame ise oma regulatsioonidega veelgi aeglasemaks muutuda. Teatavasti on aga ka autoga sõites mingi kiirus, mille juures liikumine on kõige efektiivsem, kuskil kiirusega 80-90 km/h. Meie joristame oma põllupidamisega aga teise-kolmanda käiguga, kulutades mõttetult ressurssi, kahjustades sellega loodust ja lootes, et ülemaailmne näljahäda ning toiduprobleemid meil ei kehti ja kunagi siia ei jõua. Ressursi kulutamise all võib öelda seda, et põllutööde teostamiseks põletatakse traktorites ligikaudu võrdse koguse taastumatut diiselkütet, sõltumata sellest kas saadakse viljasaagiks 2-3 t/ha nagu me täna saame või 4-5 t/ha nagu võiksime saada.

Efektiivsus Eesti piimatootmises on kasvanud viimastel aastakümnetel järjekindlalt ning väljalüps lehma kohta on kahekordistunud. Selle tasemega oleme juba maailma parimate hulgas. Taimekasvatus on aga tammunud pea samal saagitasemel viimased nelikümmend aastat. Sõltumatta kasutatud väetiste kogustest, uutest sortidest, tehnika ja tehnoloogiate kaasaajastumisest jne. Planeet on meil üks, riigipiirid loodushoiul ei kehti.

Sama kui CO2 kvootidega kauplemine, peaks olema lugu loodussõbralikkusega. Kasutusele võiks võtta indeks, mis koosneks haritava maa, loodusliku maa ja kasutatud agrokeemiatoodete suhtest. Siin me oleksime kindlalt EÜ viie rikkama hulgas. Jättes Eestis kasutusest välja teatud hulga põllumaad (meil on üle 200 tuh ha kasuatusest väljas olevat põllumaad) või imiteerides põllumajandustootmist toetuste saamise eesmärgil, võib kaudselt öelda, et kuskil mujal maakera paigas haritakse selle tulemusel üles täiendavalt looduslike rohumaid või vihmametsasid. Mis siis ikkagi on kokkuvõttes suurem looduse sõbralikkus?

Peab ütlema, et kasutades kaasaaegse põllumajanduse uusimaid teadmisi ja tehnikat, efektiivselt ja intensiivselt olemasolevat põldu harides toidetakse tervislikult inimkonda, aidatakse säästa keskkonda ja hoida ära ilmastikukõikumisi. Optimeeritud väetamine kooskõlas heade põllumajandustavadega aitavad lõppkokkuvõttes säästa kliimat