§ 5. Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult
Paragrahvist 5 tulenevalt peab Eesti loodusvarade ja -ressursside majanduslik kasutamine teenima ennekõike Eesti riigi ja rahva majanduslikke ja sotsiaalseid huve. Kuna rahvuslik rikkus ei piirdu majandusliku aspektiga, peab riigi keskkonnapoliitika juba §-st 5 tulenevalt tasakaalustatult arvestama erinevaid avalikke (sotsiaalseid, majanduslikke, keskkonnakaitselisi) huve.
Eesti Vabariigi 1992. a põhiseaduse esimene kommenteeritud väljaanne 2012
Maapõuega seonduvat, geoloogilisi uurimistöid ja sellega seotud toiminguid reguleerivad mitmed seadused ja keskkonnaministri määrused. Tähtsamad neist on Maapõueseadus (RT I 2004, 84, 572) ja määrus “Üldgeoloogilise uurimistööga, geoloogilise uuringuga ja kaevandamisega rikutud maa korrastamise kord” RTL 2005, 60, 865. Viimatimainitud määrus käsitleb väga täpselt puuraukude ja ka kaevandite likvideerimist ehk sulgemist ja selle toimingu dokumenteerimist. Maapõueseadus reguleerib:
Maavarade säästva kasutamise poliitika kujundamist ja elluviimist juhib ja koordineerib Keskkonnaministeeriumi maapõue osakond. Ministeeriumi nõustab asjatundjatest koostatud Eesti Maavarade Komisjon.
Keskkonnaministri määrus nr 29 (Vastu võetud 21.04.2005) "Nõuded maavaravarude kategooriatele ja maavaradele ning maavaravarude kasutusalade nimistu"
§ 1. Nõuded maavaravarude kategooriatele
(6) Maavaravaru tarbevaru ja reservvaru jaotatakse nende kasutamisvõimalikkuse ja majandusliku tähtsuse (edaspidi kaevandamisväärsuse) alusel:
1) aktiivseks ehk tõestatult kaevandamisväärseks, mida tähistatakse tähega «a», mis lisatakse tarbevaru tähistavale tähele «T» või reservvaru tähistavale tähele «R»;
2) passiivseks ehk tinglikult kaevandamisväärseks, mida tähistatakse tähega «p», mis lisatakse tarbevaru tähistavale tähele «T» või reservvaru tähistavale tähele «R».
(7) Maavaravaru on aktiivne, kui selle kaevandamisel ja töötlemisel on tagatud maapõue ratsionaalne kasutamine, keskkonnakaitse nõuete täitmine ja majandusotstarbekus, mis on tõestatud praktikaga või asjakohaste uuringutega.
(8) Keskkonnaminister võib tunnistada maavaravaru aktiivseks, kui maavara kaevandaja taotleb sellise majanduslikult ebarentaabli varu kasutuselevõttu, mis muude nõuete osas vastab aktiivsele varule.
(9) Maavaravaru on passiivne, kui tulevikus võib see osutuda kaevandamiskõlblikuks, kuid praegu pole selle kaevandamine võimalik, kuna:
1) puudub sobiv kaevandamise või töötlemise tehnoloogia, kaevandamine on majanduslikult ebaotstarbekas või ei vasta keskkonnakaitsenõuetele;
Fosforiit on Eesti Maavarade Komisjoni 15.05.1996 otsusega nr 96-27 praegu arvel passiivse varuna kui "teadmata kasutusvõimalusega varu"
Keskkonnatasude seadusest tulenevad kaevandustasud, vee erikasutustasud (karjääridest ja kaevandustest väljapumbatava vee eest) ja saastetasu aheraine välipuistangutesse ladestamise eest. Kui maavara töödelda nagu põlevkivi tootes elektrit või õli on väga olulised ka saastetasud välisõhu heitmete ja tahkete jäätmete (tuhk ja poolkoks) ladestamisel. Perioodil 2008-2015 kasvavad keskkonntasud kehtiva määruse järgi agressiivselt tempos 5-20% aastas. 2015. aastaks oleks kehtiva määruse järgi 1 tonni fosforiidi varu kasutamise kaevandamisõiguse tasumäär 3,05 EUR.
Vastavalt kehtiva maapõueseaduse § 56 järgi laekub "2009. aastal kehtinud keskkonnatasu määrade ulatuses" keskkonnatasu Keskkonnainvesteeringute Keskusele. See määr oli 2009 aastal fosforiidi puhul 11,6 EEK/t ehk 0,74 EUR/t.
Vastavalt kehtiva maapõueseaduse § 13.2. järgi "laekub 25 protsenti 2011. aastal kehtinud tasumäärast kaevandusala asukoha kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse" See määr 2011. aastal oli 1,61 EUR/t ja 25% sellest on 0,4025 EUR/t.
Seega kehtivate tasumäärade puhul jaotuks 1 tonni fosforiidi varu kasutamise kaevandamisõiguse tasumäär 3,05 EUR järgmiselt: 0,76 EUR Keskkonnainvesteeringute Keskusele, 0,4025 EUR kaevandusala kohalikule omavalitsusele ning 1,8875 EUR riigieelarvesse.
Geoloogilise uuringu nimetamist olulise keskkonnamõjuga tegevuseks seaduses “Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus” (RT I 2005, 15, 87) on põhjendatud vaid juhul, kui geoloogilise uuringuga tegelevad koolituseta ja/või vähese kogemusega töötajad. See seadus keskendub olukorrale, kus geoloogilisi töid viivad läbi asutused, kus puudub geoloogiliste tööde järjepidevus, geoloogia-spetsialistid on omandanud kõrgema erihariduse ilma praktikata geoloogilisi töid tegevas asutuses ja puurmeistrite koolitamine puudub üldse. Geoloogilisi töid tehakse terves maailmas eelkõige keskkonnaohtude avastamiseks ja vältimiseks, mitte nende tekitamiseks.
Keskkonnamõju hindamine
MPS § 28. (5) sätestab: "Kui kavandatava tegevusega kaasneb oluline keskkonnamõju keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse tähenduses, esitab Eesti Maavarade Komisjon oma arvamuse pärast keskkonnamõju hindamise aruande kinnitamist." Seega pea iga kaevandustegevusega ja olulise keskkonnamõjuga geoloogilise uuringu puhul tuleb teostada keskkonnamõju hindamine kolmel eesmärgil:
1) arvestada keskkonnakaalutlusi strateegiliste planeerimisdokumentide koostamisel ning kehtestamisel;
2) tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse;
3) edendada säästvat arengut.
Keskkonnamõju hindamist reguleerib Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus.