Ajalugu

Kaevandamine enne II maailmasõda

Emeriitprofessor Enno Reinsalu – TTÜ Mäeinstituut

Fosforiidi kaevandamist ja fosfaattoorme kasutamist põllumajanduses kavandati Eestis juba enne esimest maailmasõda, kuid selle maarde kasutamise võimaluste sihipärasem käsitlus sai alguse alles pärast Esimest maailmasõda. Kahekümnendatel aastatel asuti kaevandama ja fosforiit oli kaevandamisväärne kuni eelmise sajandi kaheksakümnendate aastateni.

Möödunud sajandi kahekümnendate aastate alguses ehitati Jõelähtme kihelkonda Ülgase asunduse juurde fosforiidi tootmiseks allmaakaevandus ja sortimistsehh. Toodangu väljaveoks kohandati Koljuotsa kalasadam ja selleni ehitati 2 km kitsarööpmelist raudteed.

Kasuliku kihi paksus kaevanduses oli alla meetri. Raimati puur- ja lõhketöödega, puuriti käsi-puurmasinatega. Kaevist tariti puidust vagonettides ja laoti veokäigus suurematesse vagonettidesse ja lükati välja käsitsi. Hiljem võeti käikudes appi hobune. 1931. a oli töös 34 kaevurit ja 13 tehnokompleksi töölist. Tehnokompleksi (rikastusvabriku) ehitamisel kasutati oskuslikult kihindi avamuse ja klindialuse kõrguse erinevust. Toodang sõltus nõudlusest ja oli kuni 10 000 t aastas. Suur osa kaubast veeti välja Koljuotsa sadamast.

1936-1937 viidi Majandusministeeriumi tellimusel läbi katsed 31 tonni Eesti fosforiidiga Saksamaal Nordenhami superfosfaadi tehases ja 100 tonniga Suurbritannias Silvertowni tehastes, kus selgus professor Kopvillemi sõnul: "Eesti fosforiit on igati kõlblik materjal superfosfaadi valmistamiseks.... Eesti fosforiit vajab superfosfaadi valmistamiseks vähem hapet, võrreldes teiste tavaliste superfosfaadi valmistamiseks tarvitatavate  fosfaatidega." Loe prof. dr. Kopvillemi artiklit "Eesti fosforiit lähteainena superfosfaadi valmistamiseks" Tartu 1937. 

Teostatud uuringute põhjal valmistas majandusministeerium ette "Ülevaate superfosfaadi tööstuse rajamise võimalusest Eestis", milles soovitati 40 000 tonni superfosfaati, mis vajas investeeringuid 3,85 miljon krooni ning oleks andnud toodangut omahinnaga 49,8 krooni tonn kui 1937. aasta superfosfaadi turuhinnad varieerusid 4,85-5,4 krooni tonn. Peamiselt oli planeeritud tootmine siseturule, kuid kuna Eesti fosforiit oli sel ajal ainus teadaolev fosforitoore Euroopas, tekitas see suurt huvi eriti Saksamaal, mis innustas Eesti valitsust oluliselt plaane suurendama.

1938. a märtsis sõlmitigi leping Saksamaa suurtööstuse IG Farben AG-ga (allalaetav leping siin), mille kohaselt tuli neile kümne aasta jooksul tarnida kuni 340 tuhat t/a fosforiidi-kontsentraati, toimeaine (P₂O₅) sisaldusega 33%. Tellimise täitmiseks kavandati jätkata fosforiidi uurimist Iru piirkonnas, minna üle vahtrikastamisele ning ehitada Kopli poolsaarele Tallinnas superfosfaadi- ja väävelhappetsehh. Happe toormeks loodeti kaevandada kohalikku püriiti. Rikastusvabriku pidid ehitama sakslased. Kaevanduse laiendamiseks avati kaevevälja idatiib uute avarate veo- ja veestolliga.

Ülgase tehnokompleks põles maha 5. detsembril 1938. a ja kaevandus suleti. Ülgase kaeveõõned kujunesid koobastikuks ja on kaitse all kui nahkhiirte talvituspaik. Inimeste pääsu koobastesse püütakse piirata. 2006. a tõkestati peastollid metallvõredega.

Eesti-Saksa lepingu realiseerimiseks rajati 1940. a uus fosforiidi-tööstus Maardusse, põhja poole Narva maanteed, Kroodi oja paremale kaldale. Tööstusplatsi ja Ülemiste raudteejaama vahele ehitati kitsarööpmeline raudtee. Tehnoloogilise vee varumiseks taastati Liivakandi (pais)järv, mis oli 1893. aastaks tühjaks jooksnud ja mida nüüd tuntakse Maardu paisjärvena. Kaevanduse aastaseks võimsuseks projekteeriti 370 tuhat t kaevist ehk 100 tuhat t kontsentraati (P₂O₅ sisaldusega 33%).

Maardu allmaakaevandus avati Kroodi oru pervest stollidega suunaga idast kagusse. Stollid väljusid tehnokompleksi. Klombitud paekivist seintega tehasehoone ja töölisasulasse ehitatud elamud olid tolleaegse arhitektuuri head näidised.

Kaevandamine okupatsioonide perioodil

1940. aastal nõukogude invasioon peatas arengu. Jõuti valmis ehitada vaid üks kuivrikastusvabrik, mille tehnoloogia oli sama primitiivne kui Ülgasel. 1941. aastal alanud Saksa invasiooni ajal üritati arengut kiirendada. Tegelikult suudeti toota vaid 24 tuhat t madala toimeaine sisaldisega fosforiidijahu (P2O5 < 28%) . Nõukogude võimu taastulekuga 1944. aastal fosforiiditööstuse areng aeglustus jällegi. Esialgu kasutati sama kaevandamisviisi, nagu Ülgasel. Umbes 80 m laiused paneelid avati peastollist mõlemale poole suunduvate käikudega ja jaotati kaevelankideks. Raimati puur- ja lõhketöödega. Toestati puiduga. Hiljem hakati kasutama 90 m pikkuseid laavasid. Lage hoidsid 2 × 2 m tervikud. Maavara kadu oli kuni 30%. Kaevist koristati käsitsi, tariti kraapkonveieriga ja veeti vagonettidega, mida vedas kaevanduselektrivedur. Maardu kaevandus suleti 1965. a ja täitus veega.

1954. a alustati fosforiidi kaevandamist karjääris. Maardla avati põhjapiiril, praegusest Kallavere linnaosast lõunas. Edasi arenesid mäetööd ida ja lõuna suunas. Lõunas hävis mäetöö ette jäänud Võerdla küla. Idas läheneti Rebala külale. Maardu fosforiidikihi katend koosneb erinevatest setenditest. Kõige peal on pinnas – muld, moreenmaterjal ja turvas. Pinnase all on tugevad Lasnamäe ehituspae kihid. Nende all paiknevad nõrgemad kivimid: savikas lubjakivi, liivakivi, graptoliitargilliit (= savikivi). Fosforiidi vahetu katend on nõrgalt tsementeerunud liivakivi. Kaljune katend puuriti ja lõhati. Liiva- ja savikivi raimamiseks kasutati ka kobestamist ning murdmist võimsa pärilabidaga EVG 6. Fosforiidikihi raimamine ei olnud raske. Kohtades, kus koristusekskavaatorina kasutatud pärilabidas hakkama ei saanud, kasutati traktorkobestit.

Tekkisid keskkonnaprobleemid, ilmnes, et argilliit on isesüttiv. Kaevandatud alal tekkisid kuumenemis- ja tulekolded. Nende kustutamiseks ette võetud ümberkühveldamine ja kuumenenud kohtade avamine lisas õhku ning ainult intensiivistas põlenguid. Põlengute suurimaks ohuks pidas üldsus kaugemat tagajärge – seda, et raskete ja radioaktiivsete metallide ühendid muutuvad termilise lagunemise tulemusel vees lahustuvateks ja liikuvaks.

Isesüttimise vältimiseks töötati 1983. a välja katendi selektiivse ekskaveerimise tehnoloogia. Selle kohaselt puistas ekskavaator kaevandatud ala põhja esmalt lubjakivi, mis pidi neutraliseerima savikivist leostuva happelise lahuse. Lubjakivi peale tõsteti purustatud savikivi ja savikivile puistati paekivi, glaukoniitliivakivi ja pinnase segu. Viimaseks katteks tõstis ekskavaator fosforiidile peale kaasnevat liivakivi, mis vaalus pudenes liivaks. Sellise tehnoloogia puhul pidi ekskavaator ammutama vaheldumisi ja tegema seda vähemalt kahest asendist. See vähendas töö tootlikkust ja tehnoloogiat ei kasutatud õigesti. Täielikku edu ei saavutatud, graptoliitargilliidi termiline lagunemine jätkus, ehkki vähem intensiivselt.

Fosforiidi kaevandamine ja kasutamine lõpetati 1991. a. Põhjakarjääri vaalud valdavalt metsastati. Osa väärtusliku metsaga maad on maareformi ajal tagastatud kunagistele maaomanikele.

Üldiselt oli fosforiiditööstuse keskkonnamõju tugev, kusjuures peamine saastaja oli väetisetööstus, mitte kaevandamine. Keemilise tehnoloogia vedelad heitmed jõudsid läbi sette- ja kogumistiikide Kroodi ojja ning Muuga lahte. Gaasilised heitmed (tehase korstnast, mis oli oma värvi tõttu tuntud kui "rebasesaba"), peamiselt väävli- ja fluoriühendid lendusid ja sadasid ümbruskonnas maha paarikümne kilomeetri ulatuses, mis põhjustas paljudel juhtudel loomade ja taimede haigestumise.

Kasutatud: Enno Reinsalu. "Eesti Mäendus". Tallinn, TTÜ Kirjastus 2011